Nende jõuallika ja tehnoloogiliste põhimõtete põhjal võib kaasaegsed auto jõuallikasüsteemid laias laastus jagada nelja põhitüüpi: bensiini jõuallikad, puhtalt elektrilised jõuallikad, hübriidjõuallikad ja vesinikkütuseelemendi jõuallikad. Igal tüübil on oma omadused, mis moodustavad ühiselt mitmekesise turumaastiku.
Bensiini jõuallikad toetuvad energia vabastamiseks bensiini või diislikütuse põlemisele. Nende tuumaks on sisepõlemismootor, mis muudab kütuse keemilise energia mehaaniliseks energiaks. Tehnoloogia on küps ja tankimisvõrgud on mugavad, kuid neil on keskkonnakaitse ja energiatõhususega seotud väljakutsed.
Puhtalt elektrilised jõuallikad kasutavad elektrimootori toiteks patareisid, saavutades nullheite, madala mürataseme ja kõrge energia muundamise efektiivsuse. Neid piirab aga aku tööulatus, laadimisaeg ja laadimisinfrastruktuur.
Hübriidjõuallikad ühendavad bensiini ja elektri jõu eelised. Võimsuse sidumise meetodi põhjal saab need jagada jada-, paralleel- ja seeria{1}}paralleelhübriidsüsteemideks. Need tasakaalustavad tõhusalt sõiduulatust ja energiatõhusust, leevendades elektrisõidukite ärevust, kuid nende struktuur on suhteliselt keeruline ja nende maksumus on kõrge.
Hübriidjõuallikad toodavad elektrit vesinik{0}}vesinikkeemilise reaktsiooni kaudu, mille ainsaks emissiooniks on vesi. Need pakuvad lühikest tankimisaega ja pikki sõiduulatusi, kuid seisavad silmitsi väljakutsetega, nagu vesiniku tootmise ja ladustamise kõrged kulud ning vähearenenud vesiniku tankimise infrastruktuur.