Mootorrataste elektroonilised juhtimissüsteemid võib nende põhifunktsioonide ja juhitavate objektide alusel laias laastus jagada kahte põhitüüpi: elektroonilised kütuse sissepritsesüsteemid (kütuse juhtimissüsteemid) ja täiendavad elektroonilised juhtimissüsteemid (sõidukite juhtimissüsteemid).
Elektroonilised kütuse sissepritsesüsteemid (kütuse juhtimissüsteemid) Elektroonilised kütuse sissepritsesüsteemid kasutavad elektroonilist juhtseadet (ECU) koos andurite ja pihustitega, et reguleerida intelligentselt mootori kütusevarustust ja süüdet reaalajas. Nende põhiülesanne on asendada traditsiooniline karburaator, saavutades õhu-täpne kütusesuhte reguleerimine.
Juhtimisstrateegiate põhjal jaotatakse need peamiselt avatud-ahelaga ja suletud-ahelaga süsteemideks. Avatud-ahelasüsteemid juhivad kütuse sissepritse eelseadistatud tööparameetrite alusel ja on tavalisemad kodumaiste mootorrataste puhul. Suletud-ahela süsteemid aga kasutavad summutisse paigaldatud hapnikuandurit, et jälgida heitgaaside hapnikusisaldust reaalajas, andes dünaamiliselt tagasisidet ja reguleerides kütuse sissepritse kogust. Need suudavad automaatselt kohaneda välise atmosfäärirõhu muutustega, optimeerides veelgi põlemistõhusust ja keskkonnamõju.
Injektori tööjärjestuse alusel saab need jagada samaaegseks süstimiseks, rühmasüstiks ja järjestikuseks süstimiseks. Samaaegsel süstimisel (sünkroonsissepritse) avanevad ja sulguvad kõikide silindrite pihustid samaaegselt. Grupisüst jagab pihustid kahte rühma, mis süstivad vaheldumisi. Järjestikune sissepritse süstib kütust mootori iga silindri sisselasketaktide järjekorras, pakkudes kõige täpsemat juhtimist.
Kütusevarustuse toiteallika põhjal saab süsteemid jagada kütusepumbaga ja ilma. Kütusepumpadega süsteemides kasutatakse rõhu tagamiseks kütusepaagis elektrilist kütusepumpa, mis seejärel stabiliseeritakse rõhuregulaatoriga enne pihustitesse tarnimist. Kütusepumpadeta süsteemid toetuvad raskusjõule, et kütus saaks loomulikul teel pihustitesse voolata.